Selleks, et saada ettekujutust vabamaadluse päritolust Eestis, on vaja heita pilku kaugesse minevikku. Muutusid ajad, võimalused, igal ajal olid omad meistrid ja kangelased, omad probleemid ja võidud, kuid praegu ei taha me jutustada sellest, kuigi kõik see on väärt rohkem kui ühte raamatut maadlusest meie linnas.
Meie aga alustame sellest, et kunagi 80-ndate alguses tulid järjekordsel vastuvõtul maadluse treeningutele uued noored.
Nad ei erinenud millegi poolest oma saalipartneritest, töötasid treeningutel samaväärselt, panid välja kogu oma jõu võistlustel, kus esindasid oma linna ja oma spordikooli. Nad võitsid, kaotasid, närvitsesid, mõnikord isegi nutsid, muide nagu paljud teised sportlased selles eas, kuid tookord ei teadnud nad, et aastate möödudes hakkab just nende tahtmisest ja fanatismist sõltuma sellise huvitava ja palavalt armastatud spordiala nagu vabamaadluse saatus meie linnas tänapäeval. Selle arendamiseks asutasid nad spordiklubi «KULDKARU».
Praegu on selline aeg, et probleeme, mis varem ei omanud meie jaoks mingit tähtsust, tuleb lahendada iga päev. Kedagi see väsitab, kedagi murrab, keegi lihtsalt hakkab otsima ennast, kuid ei saa seejuures aru, mida ta ikkagi otsib. Kõike seda tehakse jooksu pealt ning me ei leia aega selleks, et jääda lihtsalt seisma ja vaadata ümberringi. Ümberringi toimuvad aga üldsegi mitte rõõmsad asjad. Noorte jaoks nihkub sport teisele plaanile, esiplaanile tulevad aga sellised asjad, mis panevad meid kartusega mõtlema linna ning riigi tulevikule tervikuna. Ei ole ju kellegi jaoks saladus, et sport on kõigepealt tervis, kuid saades sellest suurepäraselt aru, suhtume sellesse liiga kergemeelselt.
Kaldusime jutu teemast vähe kõrvale, kuid selleta on raske aru saada, milleks me teeme seda, mida teeme. Öelda, et mistahes spordiala arendamise tingimused meie riigis ei ole just kõige soodsamad, tähendab mitte öelda midagi. On rumal ja ebakorrektne otsida süüdlasi selles, mis toimub spordi valdkonnas. Keegi lõhkus süsteemi, kuid ei loonud uut, keegi unustas üleüldse selle (spordi) vajadust, kuid me saame ju aru, et kõik, mis ümbritseb meid, on loodud meie endi poolt. Jättes kriitikutele võimaluse arutada teemal, kellel on ikkagi õigus, läksime teist teed mööda.
Selleks, et jääda tänapäeval ellu, on vajalik mõttekaaslaste meeskond, ning selles mõttes meil õnneks vedas.
Klubi «KULDKARU» tegi võimalikuks koguda kokku inimesi, kelle jaoks on tähtis vabamaadluse arenemine meie linnas. Oleme veendunud, et sellise toetuse juures piisab meil jõudu, et elada üle tänapäeva raskused ning vaadata enesekindlalt tulevikku. Noortele, kes valisid täna enda jaoks vabamaadlust, anname osakese endast. Muidugi kujuneb igaühe spordisaatus erinevalt. Ühtedest saavad meistrid, teistest mitte, kuid tähtis on vaid see, et vaibal kujunenud iseloom ja võidutahe aitavad nendel homme valida õige tee praegustes karmides elutingimustes, mis tähendab aga seda, et kõik see ei olnud ilmaaegu.
Saades aru selle spordiala mõttest, sattuvad paljud meie maadlejad sellest vaimustusse, ning klubi toetab nende edusamme ja on uhke oma parimate maadlejate üle. Noored sirguvad sportlased vaatavad lugupidamisega oma vanemate meeskonnakaaslaste poole ja püüavad ületada nende tulemusi. Vaatamata sportlikule konkurentsile, peavad noored üksteisest lugu, ja elavad siiralt kaasa oma kaaslastele erinevatel turniiridel. Keegi tuleb meie juurde, et homme minna raskustest väsinuna koju ja võidelda koletistega arvutimängudes, kus tuntakse oma ülekaalu, kuid paljud jäävad ja saavad suure maadlejate pere liikmeteks, kus kõik on äärmiselt lihtne ning tugineb lugupidamisel ja vastastikusel abistamisel. Peab tänama vanemaid, kes saavad aru, kui tähtis on spordiga tegelemine, ning aitavad treenereid oma lapsi kasvatada. Me ei nimeta siin meelega mingeid konkreetseid nimesid. See kodulehekülg ei ole loodud kellegi populaarsuse tõstmiseks, see kodulehekülg on maadlusklubist, kuhu on alati teretulnud uued noored, kes tahavad siduda oma elu sellise suurepärase spordialaga nagu selleks on VABAMAADLUS.
Kuld Karu
